Robert ja Toomas Paiste (Paiste firma presidendid aastast 1963) vanaisa asutas Eestis muusikapoe 19. sajandi lõpul ja 1910. aastal viis Michael Paiste oma äri üle Sankt Peterburgi, kus hakkas müüma põhiliselt plaate, grammofone ja noote. Samal ajal parandas ta ka pille ja müüs neid. Mõne allika kohaselt võis ta toota sel ajal ka mõne trummitaldriku.
 
Kui 1917. aastal algas Venemaal revolutsioon ja Eestil tekkis võimalus iseseisvuseks, otsustas Michael Paiste tagasi Eestisse kolida. Ta taasavas Tallinnas oma firma. Tema 1910. aastal sündinud poeg Michael juunior viidi aga Punase Risti poolt Moskvasse, kust edasi ta siis väga noorelt hakkas mööda maailma ringi rändama.
 
Michael juunior pöördus oma juba vabas Eestis elavate vanemate juurde tagasi 17. aastaselt. Peale mitte just väga edukaid katseid lõpetada siinses süsteemis kool, ühines ta isa kompaniiga 1927. aastal ja võttis selle juhtimise üle 1928.
 
Uuendused aga põhjustasid järjekordselt vajaduse kolimiseks ja kartused uue vene invasiooni eest viisid Paisted 1939. aasta sügisel Poola.
 
Kuna elu toimus laagris ja puudusid ka elementaarsed tööriistad ja materjalid, oli töö seal esialgu võimatu. Michael juunori poeg Toomas Paiste on öelnud, et: "Olgu ajad head või halvad, muusikat tehakse niikuini ning ei ole sõda ka ilma muusikata!" Tema isa aga leidis Poolas võimalused ning pani tootmise käima, isegi eksportis Poolast. Enamus toodangust läks loomulikult Saksamaale. Seda isa Toomasele ei rääkinud, see selgus aastaid hiljem, kui Toomas Paiste sai kokku Šveitsi sõjaväeorkestrite instruktoriga ning nägi tolleaegseid Poolas valmistatud taldrikuid.
 
1944. aastal kutsusid ajalehed üles emigreeruma Kanadasse ja Paisted liikusid edasi Saksamaale Kieli. 1947. aastal hakkas Paiste uuesti taldrikuid tootma ja umbes sel ajal palkas Paiste firma ka esimese töölise. Võttis aega kaks aastat enne, kui firma oli suuteline tootma esimese täieliku seeria taldrikuid. Rendsburgis asuv tehas hakkas eksportima toodangut USA-sse, Skandinaaviasse, Inglismaale ja mujalegi.
 
Vältimaks edaspidist mittevabatahtlikku kolimist, otsustas Michael Paiste veelkord liikuda ja seekord tol ajal poliitilselt neutraalsesse riiki - Šveitsi. Kuna saksa keel oli omandatud, eelistasid Paisted Šveitsi Rootsile. Saksamaa tehas säilitati.
 
Šveitsis asuv peakorter asutati 1957. aastal väikeses Nottwili külas, mitte kaugel Luzernist. Seal asusid kontor, tootearendusosakond, peatehas ja Robert Paiste kodu. Kaks aastat hiljem,1959. aastal lasti välja esimene Paiste profiseeria - Paiste Formula 602.
 
Kui tootmine oli käima saadud, tekkis Paistel aga veel üks probleem - nimelt olid kõik muusikariistade poed harjunud müüma Zildjiani ja ainult Zildjiani ja keegi eriti uue tootja vastu huvi üles ei näidanud. Robert ja Toomas Paiste hakkasid siis looma otsekontakte trummaritega, lasid neil oma toodangut proovida ning lasid muusikapoodidest Paiste taldrikuid küsida, et trummarite vajadusi paremini mõista loodi 1959. aastal ka Paiste International Drummer Service, kus siis Paiste töötajad kontakteerusid muusikutega üle maailma.
 
1963. aastal suri Michael Paiste ning Robert ja Toomas jäid ettevõtet juhtima. Robert, kes alustas tööd firmas seitsmeteist aastaselt jäi tootearenduse peale, kelle ideed olid iga uue toote taga, mis tehasest väljusid.
 
Toomas Paiste töötas ka algul tehases, hiljem jäi halduspoolega tegelema. Nende pojad Michael ja Robert juunior (Robert Paiste pojad) ning Eric (Toomase poeg) alustasid samuti noorelt tehases tööd ja käisid oma isade jälgedes. Eric Paiste sai 1981.aastal Paiste America juhiks ning Michael Paiste (III) disainitud taldrikud valmisid 1992. aastal.
 
Šveitsi tehas jäi tootma kallima seeria taldrikuid, Saksamaa tehas jäi aga tootma odavama seeria taldrikuid.  http://www.paiste.com/en/about/background/history